Jane Austeni viimaseks lõpetatud romaaniks jäänud "Veenmine" ("Persuasion" 1817), jutustab loo enesekeskse ja upsaka baronet Ellioti empaatilisest tütrest Anne Elliotist. Kohusetundliku ja kuuleka tütrena täitis Anne rohkem kui seitsme aasta eest pere nime ees oma kohust – ta loobus kihlusest noore mereväelase Frederick Wentworthiga, keda tema seisuslikult kõrk perekond leidis olevat ebasobiv nii vara, positsiooni kui ka tuleviku väljavaadete poolest. Oma saatusega leppinud Anne on andunult pühendunud perekonna heaolule ning ükskõiksete õdede ja isa kapriiside lahendamisele. Ajapikku hääbuvad Elliotide rikkused isa ja õdede pillava eluviisi tõttu ning pankrotistunud peremõis renditakse. Uute eluoludega muutub ka Anne'i ümbruskond ja saatuse tahtel ristub Anne'i tee ootamatult taas Wentworthiga, kellest on Napoleoni sõdade foonil saanud rikas ning edukas kapten. Taaskohtumine sunnib Anne'i ümber mõtestama oma järeleandlikust minevikus ning leidma endas kindlameelsust oma õiguste eest seismiseks mõjutuste tormis.

Jane Austeni (1775–1817) "Veenmises" pole puudust Austenile nii omasest kriitilisest pilgust 19. sajandi alguse ühiskonda, ning seda laiemat konteksti aitab järelsõnas eesti lugejale lahti mõtestada inglise keele ja kirjanduse doktor Pilvi Rajamäe. Tuues paralleele Jane Austeni oma elukäiguga, on vaatluse all nii teoses keskne Bathi kuurortlinn, Admiraliteet, baronetlus kui ka revolutsioonist kantud idee naiste võrdõiguslikkusest.